Nädal 4: Info- ja võrguühiskond

 Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis

Jälgimiskapitalism tähendab lihtsustatult seda, et ettevõtted koguvad meie internetikäitumise kohta andmeid ja kasutavad neid raha teenimiseks. Digiaedik viitab aga sellele, et kuigi internet tundub vaba keskkond, tegutseme tegelikult suurte platvormide kontrollitud keskkondades kus iga klikk, otsing või vaatamine jätab jälje nende andmebaasi ja võivad neid andmeid ka partneritele jagada.

Eestis ei tule see probleem riigi e-teenustest, vaid pigem globaalsetest platvormidest nagu Microsoft, Meta, TikTok või Google. Ilmselt on paljud märganud, et kui otsida internetist mõne toote või teema kohta infot, hakkavad peagi sama teemaga reklaamid ilmuma ka Facebookis või mujal. See on päris hea näitaja sellest kui palju meie internetis navigeerimisel andmeid kogutakse.

Samas tuleb ausalt tunnistada, et sageli anname me need andmed ka ise ära. Enne Euroopa Liidu uusi GDPR nõudeid aastal 2018, oli küll küpsiste kogumise jaoks direktiiv olemas aastast 2009, aga seda ei jõustatud eriti ja lehtede omanikud kogusid ilma küsimata andmeid. Nüüdseks on praktiliselt igal leheküljel andmete kogumiseks sinna sisenemisel suurelt "Accept cookies". Paljud inimesed vajutavad lihtsalt “nõustun” või “accept all”, ilma et tegelikult loeks tingimusi või mõtleks, kuhu need andmed edasi liiguvad. Hea oleks kasutada sellist brauserit juba, mis blokeeriks vaikimisi igasugused trackerid jms, nagu Brave mida isiklikult kasutan.

Riigi e-teenuste puhul on Eestis olukord tegelikult üsna hea. Meil kehtivad Euroopa Liidu andmekaitse reeglid ning mõnes süsteemis (eesti.ee andmejälgija) saab isegi näha, kes sinu andmeid kasutanud on. See teeb süsteemi läbipaistvamaks kui paljudel rahvusvahelistel platvormidel. Samas ei tähenda see, et riske ei oleks, mida rohkem andmeid kogutakse, seda suurem on võimalus, et neid kasutatakse valesti või need lekivad.

Tulevik võib minna mitut moodi. Mustas stsenaariumis kogutakse inimeste kohta järjest rohkem andmeid nii riigiasutuste kui ka suurettevõtete poolt ning nende põhjal tehakse järjest rohkem otsuseid, et mõjutada inimesi erinevatel viisidel. Valges stsenaariumis muutuvad inimesed teadlikumaks ning tugevamad reeglid annavad kasutajatele rohkem kontrolli oma andmete üle.

Kokkuvõttes ei ole jälgimiskapitalism Eestis midagi väga erandlikku, pigem oleme lihtsalt osa samast digikeskkonnast nagu ülejäänud maailm ja veel ei ole põhjust muretseda kui kõiki oma andmeid vabatahtlikult ära ei anna. Küsimus on pigem selles, kui palju me oleme valmis oma mugavuse eest andmetega maksma.


Allikad:

1. GDPR.eu. "Cookies, the GDPR, and the ePrivacy Directive." GDPR.eu, https://gdpr.eu/cookies/


Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Nädal 3: Traditsiooniline meedia

Oskuslik meedia Kuna töö, kooli ja erialase arengu kõrvalt väga palju aega üle ei jää, siis olen eelistanud mitmeid aastaid Eesti meediast just ERR-i.  Minu jaoks on ERR hea näide sellest, kuidas traditsiooniline meedia saab digiajastul loomulikult edasi areneda. Kui ma avan err.ee, ei tundu see lihtsalt telekanali kodulehena, vaid tervikliku keskkonnana, kust saan kätte uudised, videod, raadiolõigud ja saated kõik ühes kohas.  Hindan eriti seda, et ERRi sisu on tasuta, ei ole peidetud tasulise müüri taha ja veebilehte ei kata reklaamid 80% lehe ulatuses. Teistest portaalidest kipun just selle tõttu eemale hoidma. Minu jaoks loob see tunde, et tegemist on päriselt avaliku teenusega. Lisaks on podcastid ja artiklite kuulamise võimalus väga mugav lahendus olukordades, kus ma ei saa ekraani vaadata, aga tahan siiski infoga kursis olla. Samas olen märganud, et sotsiaalmeedias on ERR pigem tagasihoidlik. Seal jagatakse enamasti viiteid põhiuudistele ning aktiivset arutelu või vah...
Read more

Nädal 14: Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Selle nädala teemaks on andmeturve ning valisin riskiks veidi kitsama teema: patchimata infrastruktuur. Selle all mõtlen just seda olukorda, kus serverid, konteinerid, paketeeritud tarkvarad, veebilehed jms töötavad vanade versioonidega, mille kohta on juba teada turvanõrkused. Ehk ründaja ei pea alati midagi väga uut leiutama vaid piisab sellest, et leitakse vana versioon, millele on avalik exploit olemas. DevOps vaatest on see eriti oluline teema, sest tänapäeva süsteem koosneb väga paljudest erinevatest mikroteenustest. Seal on operatsioonisüsteem, konteineri base image, andmebaas, veebiserver, CI/CD tööriistad, npm või pip paketid, Terraformi moodulid, Helm chartid ja veel hulk sõltuvusi. Kui nendest kasvõi üks jääb pikalt uuendamata, võib sellest saada sissepääs kogu süsteemi saades kätte mingid secretid. Tehnoloogia Tehnoloogia poolelt peaks esimene samm olema nähtavus. Ei saa parandada seda, mille olemasolust ei teata. Selleks võiks igal rakendusel olla komponentide ja versio...
Read more

Nädal 1: Põnevad IT-lahendused

Revolutsioon IT-maastikul  Minu jaoks on 1 tähtsamatest revolutsionaalsetest lahendustest IT-maastikul viimase ~15 aasta jooksul on konteinerlahendused. Enne 2013. aastat, kui Docker avalikult kasutusse ilmus, oli tarkvaraarendajatel üks klassikaline probleem: "AGA MINU ARVUTIS JU TÖÖTAB!" Arendaja mängumaal toimivad lahendused küll võisid töötada, aga tootmisserverites keeldus see käivitumast erinevate komponentide sõltuvuste, versioonide ja seadistuste tõttu. Dockeri muutis rakenduste töötamise kordades lihtsamaks: paki rakendus koos kõikide vajalike osadega ühte konteinerisse, mis käitab täpselt samamoodi olenemata sellest, kus seda käivitatakse. Kuigi Docker tegi esimest korda kõigile konteinertehnoloogia lihtsasti kättesaadavaks, ei olnud see idee uus.  Kõige Dockeri-lähedasem tehnoloogia oli juba kasutusel FreeBSD-l aastal 2000. Ükski idee ei ole alati perfektne, ehk ka Dockeril oli suur puudus: massiline konteinerite haldus.  Selle probleemi lahendamiseks tuli appi...
Read more